Kaheksas joonistus

Pilt tehtud 06.10.2012

Kell 12:25

Täna on mul hea päev. Juba varahommikul oli hea ilm ja puuotsad olid eredate kollaste päikesekiirtega kaunistatud. Heameelega läksin parki joonistama. Valisin sedasama rakurssi, kui viienda joonistuse puhul (seda, mida tegin, kui sadas vihma.) Mul oli väga hea meel, et täna lähenes minule noor perekond väikeste lastega ning ütles mulle paar soojat sõnu. Kuid pärast seda ootas mind tõeline üllatus. Minu juurde astus soome kunstnik, kelle nimi on Harri Tanskanen. Oli väga meeldiv temaga rääkida. Ta kiitis minu tööd, kinkis postkaardi oma maaliga ja me vahetasime omavahel e-mail aadresse. Kindlasti kirjutan temale! Kogu tee tagasi koju oli mul suur naeratus näol... :)

Peaagu unustasin puust ja joonistusest kirjutada. Võtsin täna pliiatsi nagu planeerisingi ja tegin visnadi. Oli kergemini proportsioone jälgida, kuid joonistusega ei ole ma päris rahul. Üritan järgmine kord rohkem spontaansust lisada.

Seitsmes joonistus

Pilt tehtud 04.10.2012
kell 17:20


Täna ei lähenenud minule vanad naised, vaid tuli üks uudishimulik ja ülitõsine laps. Vaatasin talle otsa ja naeratasin, kuid ta säilitas oma mossitatud näoilmet. Lastega on asi mugavam - nad ei tule sind õpetama, ega oma teadmisi näitama, ega sind oma usku pöörama... Lihtsalt astuvad lähedale, vaatavad, mida nad näha tahtsid ja siis lahkuvad. :)
Täna õhtul oli väga mõnus sügisene päikesepaisteline ilm - püüdsin seda loojuva päikese kiiri puu otsas edasi anda, aga see kord ei õnnestunud... Mõtlen selle peale, et enne värvide kasutamist tuleks mul pliiatsiga visandi teha, muidu puu proportioonid ei vasta reaalsusele. Puud tagaplaanil muutuvad oranžiks. Õhk oli puhas ja taevas kõrge ja helesinine. Oli jahe - sõrmed külmetasid. Niisiis, järgmine kord panen soojad riided selga ja võtan kaasa pliiatsi.

Kuues joonistus

Pilt tehtud 02.10.2012
Kell 12:30

Muutun üha populaarsemaks... täna lähenes minule tervelt kolm eakat naist - kaks professionaalset jutuajajat-hingedepäästjat ja üks, kes tundis huvi pildi vastu...
Olen juba ammu joonistamiseks sobivat ilma oodanud, muidu sadas kogu aeg vihma.  Tänane ilm oli imeilus ning kompenseeris ohtralt ooteaega. Paistis päike, oli kevadiselt soe. Heameelega märkasin, et puud tagaplaanil said kollasemaks - see tõi natuke vaheldust. Hõberemmelgas ise ei muutu... Seisab vist kogu aasta hõberohekate lehtedega. Minu üldine mulje sellest puust on selline, et temal on täiesti ükskõik, milline on ilm ja mis aastaaeg, kes seal all kõnnib ning kas ma joonistan teda, või mitte. Arvasin, et aega jooksul tekib minul selle puuga mingi isiklik suhe, erilised emotsioonid... kuid siiamaani ei tekkinud... Tema "näoilme" on nii ükskõikne ja tema "poos" nii enesekindel, et tekib tunne, et ta on juba tähelepanust väsinud ja otsustas inimesi eriti mitte märgata. Kuid, EI, siiski tunneb ta huvi vähemalt ilma vastu - täna nägin teda "mõõdukalt" naeratamas päikese paistmise puhul.
Panin tähele veel ühele olukorrale - tundub, et olen selle puu joonistamise algoritmi pähe õppinud. Ühest küljest on see hea, sest nii saab kiiremini joonistada. Kuid teisest küljest kadus spontaansus... Nagu selgus rakurssi valik on ka piiratud. Siiski joonistan suure rõõmu ja huviga!